Analüüs näitab, et kui masinast väljas olev aeg on lühike, siis tsemendisüdame paisumine esmalt suureneb ja seejärel temperatuuri tõustes väheneb. Selle nähtuse põhjuseks on see, et temperatuur mõjutab nii tsemendi hüdratatsioonikiirust kui ka superplastifikaatori adsorptsioonikiirust. Kui temperatuur tõuseb, seda kiirem on superplastifikaatori molekulide adsorptsioonikiirus, seda parem on varase dispersiooniefekt. Samal ajal kiireneb tsemendi hüdratatsioonikiirus ja suureneb hüdratatsioonitoodete veesisaldust vähendava aine tarbimine, mis vähendab voolavust. Tsemendipasta esialgset paisumist mõjutab nende kahe teguri koosmõju.

Kui segamisvee temperatuur on ≤10 °C, on superplastifikaatori adsorptsioonikiirus ja tsemendi hüdratatsioonimäär mõlemad väikesed. Nende hulgas on kontrollifaktoriks vett redutseeriva aine adsorptsioon tsemendiosakestele. Kuna madalal temperatuuril on vett redutseeriva aine adsorptsioon tsemendiosakestele aeglane, siis on algne vee redutseerimise kiirus madal, mis väljendub tsemendilobri madalas esialgses voolavuses.

Kui segamisvee temperatuur on vahemikus 20–30 °C, suureneb vett redutseeriva aine adsorptsioonikiirus ja tsemendi hüdratatsioonikiirus samal ajal ning vett redutseeriva aine molekulide adsorptsioonikiirus suureneb rohkem. ilmselgelt, mis kajastub tsemendilobri esialgse voolavuse suurenemises. Kui segamisvee temperatuur on ≥40°C, suureneb tsemendi hüdratatsioonimäär oluliselt ja muutub järk-järgult kontrollivaks teguriks. Selle tulemusena väheneb vett redutseerivate ainete molekulide netoadsorptsioonikiirus (adsorptsioonikiirus miinus tarbimiskiirus) ning tsemendilobris ilmneb ka ebapiisav vee vähenemine. Seetõttu arvatakse, et vett redutseeriva aine esialgne dispergeerimisefekt on parim, kui segamisvee temperatuur on vahemikus 20 kuni 30 °C ja tsemendilobri temperatuur on vahemikus 18 kuni 22 °C.